Tihti tulevad ette kriisid ja need peab lahendama, mitte vaid kurtma, et olukord on halb, mida niikuinii teatakse. Leian, et liiga palju tuginetakse eeskujudele, mille asemel tuleks hoopis ise originaalne olla. Vabariigi presidendi Eesti euroliitu integreerimise soovi ilmseid põhjusi saab olla ohukartus iseseisvuse kaotamise ees. Tõenäoliselt pole siiski õige lahendus kaotada see pigem ise, kui käesolevat keegi muu teeks. Tugeva neutraalsuse korral ohtu aga poleks.

Üheks tagatiseks on head ja olulised suhted tähtsate riikide kodanike vahel. Vastava aktsioonina viidi Euroopa Liidu ühe domineerivama riigi Saksamaa põhjapoolseima liidumaa SchleswigHolsteini pealinna Kieli üliõpilaste poolt 4 a tagasi esmakordselt läbi Balti Kongress. Läinud suvel leidis sündmus juba 3. korda aset. Kuigi üritus pole seni Eestis osalt oma nooruse ja väikese osavõtjate arvu tõttu kuigi populaarne olnud, väärib see nüüd siiski teenitult põhjalikumat kajastamist. Kirjutan käesolevast alles nüüd, et mitte lasta end segada hiljutistest mõjutustest ja objektiivselt suhtuda.

Kongressi idee pärineb Lätis sündinud Jochen voh Rennerilt, tänu kelle laialdasele tutvusringkonnale üritusele sponsorid leiti. Toetus pidi tulema SchleswigHolsteini ministeeriumidelt, Bundeswehrilt, parlamendilt ja teistelt organisatsioonidelt. Kongressi tuumal kulus seisneda suhete tihendamises erinevate riikide tudengite vahel ja liidumaa eluolu tuttavakstegemises külalistele. Peale selle toimuks justkui iseenesest suurepärane saksa keele praktika.

Selgus, et sealsete üliõpilaste huvi balti rahvaste vastu polegi kesine ja nii leiti hulgaliselt asjahuvilisi, kes korralduspoole enda õlule võtsid. Saksamaal eksisteerib Kristlikdemokraatlik Liit, mille noorteorganisatsiooni Kristlikdemokraatlike Tudengite Ringi harukontoreid Kielis pesitseb ja mille büroos vastavaid plaane pidama hakati. Kõik need inimesed koondati Töögrupp Baltikumi, kes on siiani kongressi köögipoolel asunud.

Algul oli kavas üritusse lisaks Baltimaadele Poola ja Rootsi kaasata. Enamate riikide kaasamisel üritusse oleks raha jätkunud vaid paariks päevaks, mille jooksul midagi erilist ja meeldejäävat läbi ei vii ega saa ka korralikku ülevaadet külastatavatest objektidest. Kehtib ka tõsiasi, et sooviti balti superõpilasi toetada kattes kõik nonde kongressist osavõtuga seotud kulud. Eesti ja saksa keskmise kuupalga vahe on 6kordne, hinnad ega stipendiumid aga oluliselt ei erine. Ometi pidid kohalikud osalejad oma kulud ise katma.

Kongressi pikkuseks kujunes nüüd tervelt 2 nädalat, mis on juba piisav aeg, et tublisti muljeid saada ja uusi tutvusi luua. Eesmärgiks sai teineteise mõistmise kõrval balti tudengeid saksa kultuuri, majandussüsteemi ja Saksa Liitvabariigi ülesehitusega tuttavaks teha. Ka on rahvusvähemuste olukord sarnane nii SchleswigHolsteinis kui EestisLätis: siin on rohkelt venelasi, seal taanlasi.

Osavõtuks võis kandideerida igaüks, kes ladusasti saksa keelt oskas ja ürituse toimumise ajaks vähemalt 2 a oma kõrgkoolis õppinud oli. Kõige olulisemana oodatakse alati lühiülevaadet oma riigist ette antud teemal, et juba enne algust üliõpilasi vastavate küsimuste suhtes motiveerida ja oluliste vigade eest kaitstud olla. Paar vastavat apsu tulid ülemöödunud korral korraldajatel ette, misläbi oli nende valik laskunud paarile leedulannale, kes nagu puhkust veetma tulid ja suhteliselt ülbelt käitusid.

Huvi ürituse vastu on algusest peale suur olnud: keskeltläbi 150 avaldust kongressist osavõtuks Baltimaadest.

Baltikumist läbi ponnistuste kohale.

Tänavu leidis Balti Kongress aset 27. juulist 9. augustini SchleswigHolsteinis, MecklenburgVorpommernis kui Berliinis, Saksamaal juba 3. korda, programmijuhina majandust tudeeriv Melanie Siemen. Programm organiseeriti Asta, Ülikooli Akadeemilise Välismaaameti, mereväe, Hermann Ehlersi Akadeemia, von der Deutsch-Baltischen Landsmannschafrt ja Riigi Tööühenduse poolt.

Sellekski korraks laekus üle 100 sooviavalduse, millest piiratud eelarve tõttu 21 välja valida loomulikult väga keeruliste ülesannete killast oli. Kokku saadi vanuselt sarnane, kuid õppevaldkondade- majandus, meditsiin, taimeteadus, psühholoogia, germanistika, juura- poolest küllaltki kirev seltskond kokku. Kuna mul õnnestus osaleda nii kongressil kui ka sellejärgsel külalispraktikal, kirjeldan järgnevalt juhtunut seestpoolt.

Et seatud eesmärgini jõuda, organiseeriti nüüdki rikkalik programm, mis külastuste, ettekannete ja diskussiooniürituste vahel vaheldus.

36h bussisõidul läbi Baltikumi ja Euroliidu torkasid esmalt silma ummikus Läti teed ning Riia bussijaama duširuumiga kohutavas olukorras avalik veeklosett, mille külastuse eest 50 santiimi nõuti. Leedus avaldas hoopis positiivselt poolelt muljet Kaunase linn, milles vahepeatuse tegime, et sealsed osavõtjad bussi võtta. Kaunist maastikku osavalt kasutades ehitatud linna seljataha jätnud, suundusime kardetud Poola nigelate teeolude poole, kus aga vaid paaril raudtee ülesõidul tunnijagu oodata tuli.

Saksamaa ei paistnud alul välja millegi erilisega, sest põhjaosas näeb maa välja nagu Eesti. Esmalt üllatusime Kielis, kui meid kasarmusse der Wehrbereichskommando 1 Küste majutati: lubatud külalistemaja asemel ootasid meid aegunud mööbli ja plekist klaasita peeglitega ruumid. Erilist tähelepanu pööraksin veel duššidele selles majas, mis töötasid peale nupulevajutamist vaid 5 s, misjärel uuesti vajutada tuli, et vett saada. Säästlikkuse poolest võib nähtus ju otstarbekas olla, ent vaid siis, kui veetemperatuur juba varem parajaks reguleeritud on, muidu kuluks vett isegi enam. Mõnes paigas tuli sooja ja külma vee saamiseks eri kraane keerata.

Juba saabumisest alates läks kiireks. Sõjaväelise korra järgi pidime igal hommikul kell 6:40 kasarmust väljuma, et sööma sõita, tagasi puhkama saabusime aga alles hilisõhtul. Erandid olime niipalju, et ei pidanud õppusi kaasa tegema, aga füsioloogilistes toimingutes tuli kohalikele reeglitele alluda. Need tegi meile selgeks Baierist pärit nooremohvitser Olav Bandszus, kes meie eest sõjalise poole pealt vastutas.

Esimesed 4 öp rändasime totaalselt militaarses õhkkonnas külastades mitmeid sõjalisi objekte, et Bundeswehri eluolust ülevaade saada. Kuna riik pole kaua sõjaolukorras olnud, muutub armee järjest tsiviilsemaks. Nii on saksa sõduril samasugused õigused nagu tsiviilkodanikul.

Naised ja neiud ei ole küll sõjaväekohustuslased, ent võivad võrdväärselt vastassugupoole esindajatega Bundeswehri tegevusest osa võtta. Võin eksida sõnade järjekorras, aga kuulsime tabavat ütlust: «Jalaväes on tugevaimad naised. Õhuväes on ilusaimad naised. Mereväes on kõige rohkem naisi.»

Korra õnnestus meil sõjalaevaga Kielist Flensburgi sõita, mille jooksul lahkelt eestlannadel laevajuhtimisoskust näidata lasti. Tulemuseks oli vihane arupärimine köögist, kus laeva väikese kreenimineku tõttu väga raskeks läks. Hiljem tutvustati Põhjaatlandi Lepingu Organisatsiooni kannakinnituskohta Flensburgis.

Kasarmu sööklas asus silt «Siin saab igaüks kõhu täis», mis muidugi tõele vastab, sest valida saab iseteeninduse vormis erinevate maitsvate toitude vahel.

Erilist rõhku pannakse puhtusele. Harjutusplatsid näevad välja nagu looduskaitse alad, kus eksisteerib palju erinevaid taimeliike, aga ka liikuvaid olendeid peale inimeste. Viimastest enim vast lambaid, keda mitmel pool hulgi kohata võis.

Peale militaarseid päevi läks Balti Kongress oma tõelise palgega lahti ekskursiooniga ajaloolisse Haithabusse ja Schleswig'isse, mille vahelisel veekogul ka vanu viikingitelaevu nägime- viikingitepäevad.

Vastuvõtuks kongressi sõpradele ja sponsoritele pidid iga välisriigi esindajad harjumuslikult oma rahvustoidu ja muusikalise etteaste ette valmistama, millega kõik tänu üksmeelsusele ilusti toime tulid. Meie kartulisalat, mis suure lihasisalduse tõttu lihasalatiks nimetati, ja õunakook, leedulannade kuumad võileivad, Läti sibulasalat ning muud road viisid mõnel keele alla. Muide, SchleswigHolsteini kartulisalat sisaldab kartuliviile; spetsiaaltoit on punane toormoos vahukoorega. Hilisemas laulmisosas täitsid esmakordselt oma osa võõrustajad, millele järgnesid Eesti hümn ja eestikeelne korraldajatega traditsiooniliselt esitatud "Õllepruulija", kuna kohalikud seda maakeeles ei oska. Õhtusel koosviibimisel RhenoGuestfalia korporatsiooni territooriumil jätkus meloodiline päev.

Tüüpilisse kongressipäeva kuulusid üürike uneaeg, varajane äratus, päevased ringisõidud ja loengud ning õhtused 2 kasti humalavett, mida võib pidada sakslaste rahvusjoogiks. Me ukrainlasest aerutaja Jüri igatses õhtuti joosta, kuid "2 õllest" kaugemale ta tavaliselt ei jõudnud. Me kangema kraami eelistuse kohta öeldi: «Kohe näha, et Baltikumist.» (Jörg, kohalik) Sekka kuulus ka paar korvpallivõistlust, mille enesestmõistetavalt Leedu esindus võitis.

Ainus kultuurišokk tabas mind arstiabi punktis Dar Wehrbereichskommando 1 Küste, kus vajasin pärast Eestis toimunud operatsiooni pisut meditsiinilist abi. Kui Eestis ei lasta välisjalatsitega sidumistuppa, siis seal ollakse nendega pisiprotseduuride puhul isegi laual. Toimingu käigus seletatakse detailselt patsiendile, mis paraku käsil, näidatakse, mida kasutatakse. Kummalisel kombel ei tundnud ma vastavaid protseduure füüsiliselt pea üldse. 3 nädalat sain nõnda arstiabi Bundeswehri meedikutelt, kes seda lihtsalt seetõttu tegid, «et nad nii meeldivad on» (O. Bandszus)- nende tegevusorbiidis tohivad vaid militaarisikud olla.

2 korral pakuti kongressirahvale rannamõnusid, mille järel kõik veeskäinud kergelt haigestusid. Üldiselt pole niisugust ilma nagu sel suvel SchleswigHolsteinis kuskil kohata olnud: perioodiliselt iga 15 min järel ilm muutus vaheldudes lämbe ja jaheda temperatuuri, vihmasaju ja päikesepaistega. Peamiselt eksisteeris õhk jahedana nagu ka samal ajal Eestis.

Kord tegi kohalik ajaloo üliõpilane Feodor paarile osavõtjale linna ringsõidu autoga, kuna ülejäänutel juba Kieli väärtustest tüdimus lasus. Lühikese ekskursiooni sisse mahtusid Põhjaläänemere kanali, vana majaka ja raekoja, vanade lüüside ning 1972. a olümpiakeskuse külastus, mille järgi ehitati sarnane Tallinna Pirita oma.

Ilma ei jäänud baltlased SchleswigHolsteini parlamendi poliitikute kõnedestki. Meelde jäi paljudele siiski vaid tõsiasi, et parlamendis peab vähemalt 2 taanlaste esindajat olema, kuna nad SchleswigHolsteinis rahvusvähemuse moodustavad. Viibisime veel kohaliku poliitikategelase Helmut Lambi talus, kus järjekordne grillimine toimus.

Loomulikult ei jäänud juba SchleswigHolsteinis olles külastamata kuulus martsipanilinn Lüübek, kus saarel asuva vanalinna ekskursiooni ajal veelkord tuntud martsipani ajalugu räägiti. Turistide jaoks eksisteerib selles suhtes vaid Niedereggeri kompleks, kus on võimalik suhteliselt kõrge tasu eest väga mitmesugustes vormides martsipanitooteid soetada ja proovida. Sestap jäi linn enam just hansalinnana meelde, sest ala kaunistavad paljud kaunid vanad praktilised ehitised.

Ometi tutvustati seal Drägeri hingamistehnikat tootvat ettevõtet.

Külastuse sisse mahtus veel öine disko sealses suurimas diskoteeski, mis kurtidega saunasoleku tunde tekitas. Peaaegu kõik inimesed tantsisid omaette peamiselt ühekülgse instrumentaalmuusika saatel. Tasakaalustamiseks pakuti tulevärgiga Karstadti moeetenduse näol silmailu.

Enne, kui Kielis veedetud kongressipäevad otsa lõppesid, jõudsime populaarseima kohaliku raadiojaama Radio SchleswigHolstein oludega tutvuda. Toimetuseruumides ringi vaadates pole pea midagi muud näha kui kontoritehnikat, pabereid ja ringhäälingu ajakirjanikke, kuna pea kogu süsteem nendel baseerub. Tegemist on Euroopa kõige modernsemate masinatega varustatud raadioga, mis edastab ööpäevaringselt kohalikke naljandeid, muusikat, liiklusinfot, reportaaže. Muusika mängimise suhtes kehtib printsiip, et kunagi vokaali sisse ei lobiseta. Lugude sisse- ja väljajuhatuse pikkuse annab saatejuhile arvuti. Laserplaate seal enam ei kasutata, vaid muusikapalad asuvad uuematel andmekandjatel, mis võimaldavad neid paremini käsitleda.

Väga huvitavalt oli meie kavva pandud viimase SchleswigHolsteinis viibimise õhtu kohta, et toimub grillimine ja seda koguni Mürwicki sõjakooli territooriumil koos Bundeswehriga! Meie jäime seal küll grillimata, lõpuks saadi aga uusi tutvusi sealsete Baltikumist pärit sõduritega.

Peale Balti Kongressi põhiosa möödumist sõideti Berliini, kus ajakavaga pisut kimpu jäädi. Kuna ühiselt kõike soove rahuldada poleks jõutud, otsustas igaüks sinna liikuda, kuhu tahtis. Nõndamoodi läbi kesklinna jalutades sai paari päevaga pealinna keskosa üsna selgeks, nii et ei olnud enam kaartigi vaja. Üle said vaadatud idaosa vanad mälestised, aga ka lääneosa sümbolid, mis sovjetlikul ajal paljudele baltlastele kättesaamatud olid. Ööbiti sedapuhku Keskuse Loomaaia kloostris, millest kardetavaimgi Ristmäe linnaosa, mille 1 kõrtsis kohalikud kogemustega leedulannad meile ümbruskonnast jutustasid, kaugele ei jää.

Esmakordselt käesoleval a Saksamaal näitas oma tõelist palet suvi. Linna suuremad pargid kubisesid jalgratastest ja inimestest, mõnes tiigis said lapsed ka supelda.

Üllatavalt palju kohtab linnas koledat graffitit. Täis on kritseldatud mitte vaid mitmed hooned, vaid ka autod. Ilusamaid maalinguid võis kohata laste nägudel, aga seda viikingitepäevadel, mitte Berliinis. Teise kunstivooluna on levinud metallist soolikate vormimine, mida ka ümbruskonnas rohkelt leidub.

Erinevaid võõrkeeli on palju enam kõlamas kui Kielis.

9. augustil alustas enamus osavõtjaist bussireisi Baltimaade poole. Tänu tublidele organisaatoritele said mõned jääda, et Hamburgis ja SchleswigHolsteinis külalistena praktikat sooritada. Juhtumisi 6 neist Eestist ning lätlane Gundars ja leedulane Laurynas. Magister Ivar Põllumajandusülikoolist kiirustas aga hoopis riigi idaossa Cottbusi metsa langetama. Teine Läti kodanik Valter sai võimaluse alles praeguseks külmaks ajaks praktiseerimisele liikuda, aga seda ta oma soovil.

Kieli tagasi jõudnud elasid peres, omaette korteris, külalistemajas või ühiselamus, töötati Üldises Saksa Autoklubis, Üliõpilaskogu Sööklas, Kieli Uudistes ja mujal. Osa meist jäid praktikale 2, osa 3 nädalaks. Viimased lahkusid alles septembri lõpus.

Praktikaaeg andis šansi kohalikku tsiviilelu selle sees elades tundma õppida, sest nüüd oli piisavalt aega enda jaoks ümbrust avastada. Varem olime kogenud, et ainus turismiväärtus Kielis, kuhu 2. maailma sõda ainult 5 hoonet jättis, on meri, millel tihti purjeregatte korraldatakse. Kaardi abil leidsin nüüd palju vaatamisväärsusi, mida küll niipalju pole kui Tallinnas, kuid seeeest on need väga atraktiivsed. Nimetan vaid mõned: Laboe mälestusmärgid, Akvaarium, Linnamuuseum, uus raekoda, botaanikaaiad, vabaõhu ja tuletõrje muuseum. Nädalalõppudel viidi meid autodega siiasinena, muuseas ka paaril korral Taani ja ükskord Põhjamere äärde.

Peale naasmist oli veel paaril päeval võimalik sooja ilma nautida, seejärel läks lõplikult jahedaks.

Kõikjal leidub kirikuid ja tuuleenergia generaatoreid ja igasse linna on püstitatud teletorn, mida küll külastada ei saa, sest terves tornis paikneb vaid tehnika.

Tohutult rohkelt on jalgratta teid, neid leidub isegi maanteede ääres. Siiski olelevad need suures osas korrast ära. Valgusfoori tulede puhul arvestatakse värvipimedate jalakäijate ja jalgratturitegagi, kelle jaoks punaseid tulesid 2, rohelisi 1.

Pole seni kohanud keerulisemat ühistranspordi piletite süsteemi kui Kielis, mis on jagatud mitmeks eri tsooniks, millest igaühe jaoks erinev hind kehtib. Muidugi maksab sõit erinevalt lahkumineva sotsiaalse staatusega inimestele. Vastavaid klassegi on mitu. Tagatipuks sõltub summa osaliselt sõidupikkusest. Tervel Saksamaal kõige kallimate bussipiletitega Kielis tuleb näiteks üliõpilasel linna lõunaosast kesklinna sõitmiseks 3.20 DEM tasuda.

Linn paistab välja võõramaalastest tudengite suure arvuga. Neid on Poolast, Eestist, Soomest, LõunaKoreast, Hiinast, Pakistanist, Marokost... Sealse Christian Albrechtsi Ülikooli linnak asub osaliselt vabas looduses, kust ei puudu park veekogude ja purskkaevuga, ringiliikuvad oravad ja jänesed ega eksootilised taimed.

Huvitav on märkida, mida sakslased meist peale taasiseseisvumist teavad. Riigikeele suhtes küsiti, kas on meil mingi oma keel või kõneleme inglise stiilis. Marokolasele ei jõudnud aga kaua aega pärale, kuidas on võimalik, et me riik teisele maale ei kuulu. Paradoksaalselt sarnaselt hääldatakse me riigi nime Islandi omaga, tagasisõiduks turismibüroost infot pärides otsiti mulle esmalt sinna lendamise ja loksumise hind.

Suvisest elamusest Balti Kongressist on nüüdseks möödas 4 k. Aeg on piisav selleks, et vabaneda hiljutistest mõjudest ja toimunule objektiivselt järele vaadata.

Kõigepealt negatiivsed tähelepanekud. Juba enne kongressile sõitu vajasin kiiresti täpset infot arstiabi saamise võimaluse kohta sihtpaigas, millest alles viimasel hetkel minuni rahuldav teave jõudis. Praktikaajal jäeti lühikeseks ajaks osa baltlasi toetuseta, kuna enamasti ei määratud vastutavat isikut, kuid see sundis ohvreid välismaal mõnda aega ise hakkama saama ja organiseerima. Kui vaja otsusele jõuda, kuhu minna, siis arutatakse sageli niikaua, kuni alternatiivid hilinemise tõttu ära langevad.

Kongressiprogramm oli kohati talumatult väsitav, aga seevastu tublisti tehtud, et osalejaid säärastesse kohtadesse viidi, kuhu tavaturistid ei pääse. Kui toetuda ürituse raskusastmele, siis sai 3. Balti Kongress edukalt läbi viidud. 2 nädala sisse püüti mahutada nõnda rohkelt ettevõtmisi, kui inimese poolt talutav on, et saavutada külaliste rahulolu. Tõrkeid esines vähe. Igapäevaste ümber laua istumiste ja arutelude asemel kujunes oodatust palju praktilisemaks.

Et osavõtt oli materiaalselt väga lihtsaks tehtud, oleme tänulikud eeskätt sponsoritele, korraldajatele, kes kogu ürituse altruistlikult ellu viisid ja kõige üle kontrolli omanud Jumalale. Usun, et saadud kogemused on kasuks kõigile kongressiga seotutele, sest ei kujuta ettegi, et põhiosa oleks paremini teha saanud. Hilisem elu kohalikus keskkonnas pakkus veel lisaks tõetruud pilti kohapealsest eluolust.

Kokkuvõtteks oli tegemist ainulaadsete informatiivsete ja sõbralike kogemustega.

Vähese kaasasoleva muusika, rohke vabaaja ja inspiratsiooniallikate tõttu kirjutasin praktikaajal 3 laulu, mis tänu objektiivsusele ja püürikusele sakslastele meeldima hakkasid. Eestis ei tuleks ma sellega vast kunagi toime.

Praktikalt saadud tõuke tulemusena käis Põllumajandusülikooli Pirgit juba 2. korda Kieli peres, kus varem elas. Lätlanna Sigita õpib Wismaris, MecklenburgVorpommerni liidumaal ärikorraldust, leedulanna Asitagi jätkab oma õpinguid Saksamaal.

Balti Kongressidest on sündinud 4 rahvusvahelist abielu. Võibolla tuleb lisagi, kuigi viimane kord nii lähedasi suhteid ei tekkinud. Seeeest toimub tihe kirjavahetus kõige aktiivsemate osavõtjate vahel.

Ilmselt veel selle a lõpul on oodata Töögrupp Baltikumi poolt välja antavat 3. Kongressi kirjeldavat raamatut.

Kuigi siiani on üritus iga 2 a järel aset leidnud, on plaanis seda traditsiooni edaspidiseks poole tihedamaks muuta. Voh Rennteri ja paljude teiste osavõtjate soovil kavatsetakse nähtus hiljem üle a Saksamaal, muidu 1 balti riikidest läbi viia. Et tegemist oleleb heategevusliku sidemeid loova informatsiooniaktsiooniga, eksisteerib tulevikuski põhiküsimusena sponsorite leidmine, mistõttu pole lihtne Eestis kongressi tihedamini läbi viia. Igaühel, kel võimalik kongressi abistada, kasvõi praktikakohaga, palun teatada Kalmer Piiskopile Töögrupp Baltikumist: [email protected]; telefon, faks: (2) 524 228; Eduard Vilde tee 53-96, 13412 Tallinn. Vastavast abist tuleks kasu nii saksakeelehuvilistele tudengitele kui ka sponsoritele uute kogemuste näol.

Täpsemat infot möödunu ja edasiste sündmuste kohta annab peatselt sisukaks muutuv ametlik Balti Kongressi kodulehekülg, alul eesti ja saksa keeles, hiljem lisanduvad ülejäänud balti väljenduslaadid. Seni asub vastav informatsioon aadressil http://campus.fortunecity/harvard/155.

Lõpetuseks põhjasaksa ütlus, mis on kindlasti iga senise osavõtja arvates sulatõsi: «Ma tunnen inimesi Baierist või BadenWürttembergist. Siiski kiillased on meeldivaimad.» Käib küll vaid sakslaste kohta, aga tore oleks ehk juba tuleval korral ka erinevate Eesti piirkondade rahvast hinnata lasta.